Selle koha peal asus ühekordne mansardkorrusega puithoone,
kus tegutses Kuremäe postkontor. Kuremäe esimene
postkontor avati 1. augustil 1894. aastal Lähtepeal Anton
Pappa majas, kuid mõne aasta pärast koliti Kuremäele, sest vanas
kohas ei olnud piisavalt ruumi ametniku ja postiljoni korteritele. Lisaks
postkontorile olid hoones abiruum ja korter ning Nõukogude
perioodil ka õmblustöökoda.
20. sajandi alguses postipoisina töötanud Reinhold Koljat (1888–
1968) meenutab, kuidas ta Jõhvis posti järel käis. Hommikul kella
kümne paiku hakkas ta Kuremäelt Jõhvi poole liikuma ja õhtul kell
viis asus Jõhvist tagasiteele. Kuremäele jõudes oli rahvas juba ukse
taga värskeid uudiseid ja postipakke ootamas.
Eesti Vabariigi algusaastail arvati, et postkontori juhataja saab
põhitegevuse kõrvalt kõigega üksi hakkama või siis palkab oma raha
eest ajutise abilise. Postkontori juhatajatel tuli tsaariajast alates täita
erinevaid ülesandeid: vastu võtta ja väljastada kirju, telegramme
ja postitšekke, lunamaksuga saadetisi, postipakke, ajalehtede ning
ajakirjade tellimusi, osutada telefoniteenuseid ning korraldada posti
kojukannet. 1930. aastateks oli koormus kasvanud nii suureks, et
lisaks postkontori juhatajale palgati tööle ka üks-kaks ametnikku.
Üks Kuremäe postkontori ülematest oli värvika elukäiguga Leonhard (Leo) Veski
(1910–1983), kes oli õppinud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ja ka Tartu Kõrgemas
Muusikakoolis. Veski põgenes 1944. aastal Eestist Saksamaale ja suundus sealt 1947. aastal Inglismaale. Ta oli Leicesteri Eesti Segakoori asutaja ja kauaaegne
koorijuht. Veski kirjutas oma elu jooksul 17 soolo- ja 17 koorilaulu. Lisaks muusikategevusele oli ta tegev Inglismaa väliseestlaste aktiivsemas ringkonnas.
Veski suri 1983. aastal Leicesteris.
