Kuni Vabadussõja lõpuni ei olnud maapiirkondades enamasti
oma arsti. Kuremäel saadi alates 19. sajandi lõpust
abi kloostri haiglast. Eesti Vabariigi ajal oli ametis kohalik jaoskonnaarst.
Nõukogude ajal võeti patsiente vastu haiglahoones ning endisest
vastuvõtust sai arsti elumaja.
Eesti Vabariigi ajal arstide kohustuste koorem aina kasvas, sest kooliõpetajatele,
vallasekretäridele ja nende perekondadele tuli anda tasuta
arstiabi. Põhipalk oli aga väike. Tol ajal olid enamus arste mehed, kuid
maal tegutses siiski ka naisarste. Kohalike elanike mälestuste järgi olid
tolleaegsed arstid väga asjalikud ja ravisid kõiki haigusi. Probleemiks
oli pigem see, et talurahval ei olnud mahti nende poole pöörduda.
1953. aastal asus Kuremäele arstina tööle Udo Keskküla (1926–
1991), kes töötas seal oma elu lõpuni. 1962. aastast töötas Kuremäel
arstina ka tema abikaasa Ninel Keskküla. Udo Keskküla viis läbi mitmeid
uuendusi, näiteks esimesena maakonnas organiseeris ta kliinilise
laboratooriumi ja avas füsioteraapia kabineti. Lisaks haigete
ravimisele oli Keskküla aktiivne kohaliku kultuuri arendaja ja koduuurija.
1930. aastatel töötas Kuremäel arstina Leo (Levi) Gehn, kes sündis 1895. aastal Tallinna juudi perekonnas. Arstiteadust asus ta õppima Tartu keiserlikku ülikooli.
Vabadussõda katkestas tema õpingud ja Gehn teenis 6. jalaväepolgu 6. roodus velskrina. 1920. aastal astus ta taasavatud Tartu ülikooli, mille lõpetas 1927. aastal arsti diplomiga.
